STOP selling what you have...

"STOP Selling What You Have,
Start selling what they need!"
Marge Pisa

Kiire sagin Victoria raudteejaamas Londonis.
Silt, õigupoolest 2x3 meetrit lai plakat, mida vaadates seisatanud olin, ütles mulle just seda: kallid ettevõtjad, lõpetage OMA asjade müümine…

Julge kuid ääretult tõene üleskutse minu meelest.

Tõepoolest, kui kunagi sai tootmist alustatud mingi kindla vajaduse eksisteerimisel, siis olukord praegu on selline, et valmis on tehtud hunnikutes tooteid mida ei ole kellelgi vaja- need on poodides ja inimestel kodudes. Lisaks on enamusel meist raudselt hulk mõttetuid liitumisi, kaardikesi ja pakette, mida me pea kunagi ei kasuta. Mõeldes tagasi sellele kui palju lugematuid tunde olen ma olen kulutanud orienteerudes arutus hulgas asjades/teenusepakkujates ja lõpuks ostnud vahel ka mitu toodet ühe vajaduse katmiseks. Sellise tulemuse juures ,isegi kui ettevõtte jättis sümpaatse mulje, ei taha ma sinna enam valiku võimalusel tagasi minna kuna tunnen end petetuna.

Minu tähelepanek. Väga -väga harva olen kohanud teenindajaid kes oskavad küsida õigeid küsimusi, et leida sobivaim lahendus. Küsimisel ja küsimisel on selge vahe. Lähenemine: " Kõik nii nagu klient soovib.." ei ole kaugeltki lahendus kuna klient ei tea üldiselt asja tehnilisest poolest tuhkagi ja soovib võibolla enda jaoks täiesti mõttetut toodet. Ta ei tea seda kohe makstes vaid tõdeb seda hiljem kasutades ning tõstab teiste tarbetute kalliste asjade juurde tolmu koguma. Tarbetu kulutus aga süvendab usaldamatust ja pettumust toote/teenuse pakkuja suhtes. Selline klient ei taha tavaliselt rohekm kulutada ei oma aega ega närvi, et seda ebaõnnestumist teile serveerima tulla. Ettevõte ei näe samas aga kasutama potsentsiaali kuna statistika näitab kenasti "ülirahulolevaid kliente". Paneb mõtlema.

Miks peab see nii olema, et pean ise tõsiselt vaeva nägema, et mitte langeda ükskõikse või nn. peedistava müügi ohvriks? Päris kindlasti ei ole ma ainus, kes sellise küsimusega silmitsi on seisnud.

Mida laiahaardelisemaks muutuvad kitsad majanduslikud tingimused seda karmimalt toimub totaalne kainenemine plastikkaardi ja mõttelise raha kulutamise rallist. Nagu liiga kauaks karusellile jäämine- adrenaliini asemel jääb sulle tühi rahakott ja ebameeldiv peapööritus.

See on minu kui rahakulutaja väike vaatenurk. Mina iseeneset olen lihtsalt üks miljonist, kel on mingi soov ja kelle pärast maailma asjad oma suunda muutma ei pruugi hakata. Või ühtteist hakkab ...kui leidub veel 50 000 sarnast mõtet ja hakkaja pakkuja kel oskuslik lähenemine ?

Teadagi,et raha maailmast otsa saanud ei ole. Samamoodi ei ole lakanud eksisteerimast ka erinevad vajadused. Seega niimõndagi saab veel ära teha.

Viskan õhku kaks tähtsat küsimust.

Kuidas panna olemasolev raha liikuma ?
Kuidas leida oma kliendid turult ?

Ning otsin vastuseid juba järgmises kirjatükis...