Anniki Leppik Taasiseseisvumisest peamiselt tõususuunas liikunud Eesti majandus seisab Eesti Panga hinnangul sellel aastal silmitsi enam kui kümneprotsendilise langusega, mille põhjuseid võib minu arvamuse järgi otsida nii riigi ajaloost, maailmamajanduse kriisisituatsioonist ning poliitilisest ebaküpsusest.
18 aastat tagasi taasiseseisvunud Eesti sai langenud Nõukogude Liidult pärandina kaasa kommunistliku majanduse ümberorienteerumise vajaduse. Majanduse muutumisega koos tuli ka finantsturgude avanemine. Meie viimaste aastate majanduskasv on üles ehitatud maailma rahaturgude küllastusest tingitud laenurahale, mis jõudis nii erasektorisse, maksudena riigi rahakotti ja selle läbi kohalikesse omavalitsustesse. Sõi end nagu vähk iga pisimagi rakuni ja on visa organismist kaduma.
Laenamises ei ole iseensest midagi halba, kui seda teha läbimõeldult ja vastutustundlikult. Meie probleem seisneb selles, et odavalt saadud finantsvahendeid kasutati peamiselt tarbimiseks, kuid neid ei investeeritud majandusele lisandväärtuse tootmiseks.
Nüüd on kraanid kinni ning sadu aplaks muutunud ettevõtjaid ootab ees pankrot ja mahajäävad miljonivõlad. Eriti teravalt annab see tunda ehitus- ja kinnisvarasektoris, kuhu laenuraha sissevool oli üks suuremaid ja ka kahjud kõige ulatuslikumad. Nende maksejõuetuks kuulutamine kasvas möödunud aastal varasemaga võrreldes mitmekordselt ja paremaid tulemusi pole oodata ka tänavu.
Meie põhjanaaber Soome seisis sarnase probleemi ees 1990. aastate alguses, kuid majandust tabas ränk tagasilöök, mida kroonis marga devalveerimine. Sellega muudeti küll hinnad ajutiselt madalaks, kuid Soome sai üsna ruttu aru, et vaid odavusega ei löö ja edasiminekuks peab leidma lisandväärtusi.
Soome tõmbas 90. aastate alguse kriisist välja Nokia, kes hakkas jõudsalt arendama IT-valdkonda ning sama tehti ühes olulisemas majandussektoris metallitööstuses. Varem müüs Soome metallitooteid kvaliteedi mõttes vähenõudlikule Nõukogude Liidule, kuid Lääne-Euroopasse murdmiseks tuli oluliselt kvaliteeti parendada.
Sellega saadi hakkama ja ehkki Soome on tänavu samuti kistud majanduslanguse keerisesse, on varem tehtud vigadest õpitud ning praegu on tagasilöögi põhjuseks pigem maailmamajanduse vilets olukord kui siseriiklikud vead.
Eesti-sugune väikeriik sõltub suuresti ekspordist ja seetõttu ei saa lisandväärtuse tootmisest üle ega ümber, et püsida maailmaturul konkurentsivõimeline. Kahjuks ei saa igavesti rinnale taguda ja öelda, et meie leiutatud on Skype, kuigi paraku on see pea ainus asi, mida tunnevad ühtviisi nii jaapanlased, ameeriklased, austraallased kui sajad teised rahvad üle maailma.
Kuna me oleme arvult väike, ei suuda me konkureerida majandusharudes, mis nõuavad inimmassi ja suuri looduslikke varusid, sest kaeva Pärnu lahes palju tahad, naftat sealt tõenäoliselt ei leia.
Sellepärast tuleks meie majandus orienteerida sektoritele, mis nõuavad teadmisi ja kvaliteetset tööjõudu, et inimesed oleksid hõivatud kõrgema hinnatasemega harudes. See omakorda tekitab vajaduse praeguse haridussüsteemi muutmise järgi. Näiteks IT-sektor on Eestis näidanud positiivseid märke ja teinud kiire arenguhüppe, kuid tammub praegu ühe koha peal, sest spetsialistide teadmistest on viimane välja pigistatud.
Et uuesti liikuma hakata, tuleks leida ressursse hariduskvaliteedi tõstmiseks, mis tähendaks tõenäoliselt välisõppejõudude sisseostu. Kuidas pärast kõrgelt haritud infoturbe spetsialiste Eestis hoida on juba hoopis teine teema.
Täna, mil me seisame ees jätkuvalt kasvama tööpuuduse, ettevõtete laostumise ja elatustaseme langusega, ei ole näha ka riigipoolseid samme selleks, et majandust uuesti tõusujoonele pöörata. Mulle tundub, et maksude ümberjaotamise näol tegeletakse praegu raha ühest taskust teise tõstmisega, mitte ei mõelda sellele, kust tulu juurde saada.
Erinevalt paljude riikide, sealhulgas Eesti, arvamusest pole maksud vaid eelarveaukude täitmise vaid ka majandust stimuleeriv vahend. Selle teema on hästi lahti seletanud Regani administratsiooniaegne majandusteadlane Arthur Laffer, kelle järgi nime saanud Lafferi kõverasse kiputakse küll kohati skeptiliselt suhtuma, kuid mis näitab ilmekalt, et suurem maksukoormus ei pruugi tähendada suuremaid tulusid.
Pigem mõjub majandusele ergutavalt maksukoormuse vähendamine, mis innustab tööle, soodustab ettevõtlust ja hoiab stabiilsena või vähendab väljarännet, sest inimesed ei tööta ega investeeri selleks, et maksta makse.
Selge on, et valitsus ei saa sundida Saaremaa kindameistrit oma käpikuid välismaale müüma ning käskida Kabli pagaril toota külmutatud pirukaid, et neid konteinerites näiteks Saksamaa restoranidele eksporditaks, kuid läbi riiklike programmide ja toetusvõimaluste on ettevõtjaid siiski võimalik innustada panustama arengusse ja haridusse.
Tõsi, EASi kaudu küll rahastatakse ekspordivõimalusi, kuid paljud firmad on ette heitnud programmi jäikust ja suuri kulutusi taotluste esitamisel, millega nullitakse väiksemate ressurssidega ettevõtete võimalused üldse abikatlale ligi pääseda.
Ka soomlaste Nokia on riikliku majandusprogrammi tulemus, mitte tühermaale istutatud ettevõte. Toomas Kuuda Eesti kaubandus- ja tööstuskojast on väga tabavalt öelnud, et Nokia pole mitte mobiiltelefonid, vaid Soome haridussüsteem.
0 kommentaari:
Postita kommentaar