Anniki Leppik See, mida tegi Eesti jalgpalliliit vahetult enne sajandi suurmängu - alandas Eesti-Brasiilia pallilahingu pileti hinda poole võrra - ajas suure osa tõsiseid vutifänne tulivihaseks.
Nimetagem seda dünaamilise hinnakujunduse ekstreemseks äärmuseks, kuid maailma mõistes pole hetkeoludele vastavas toote- või teenuse maksumuse kujunemises midagi ebaharilikku.
Paindlik hinnakujundus on enamikule inimestest tuttav lennupiletite broneerimissüsteemist- edasi-tagasi reis võib ühel päeval maksta teatud summa ja järgmisel olla poole odavam või kaks korda kallim. Kompaniid laveerivad osavalt selle vahel, kuidas kasseerida inimestelt võimalikult palju raha, kuid samas realiseerida toodet või teenust maksimumilähedaselt.
See on ainukene viis õhureise toimivatena, kuid endiselt mitte alati kasumlikena hoida. Kui inimene TÕESTI peab teatud kuupäeval jõudma näiteks Brüsselisse, siis on ta valmis maksma selle eest kõrgemat hinda. Kui eesmärk on vaid kohale saamine, tahab ta kulutada võimalikult vähe raha.
Kui mingil seletamatul põhjusel tahavab terve lennukitäis inimesi jõuda kindlal päeval Brüsselisse, siis on see lend ootamatu võimalus kasumi teenimiseks, küsides suurenenud nõudluse arvelt kas või murdosa võrra kõrgemat tasu. Samas on kasulik odavamalt välja müüa istekohad, mis muidu tõenäoliselt tühjaks jääksid.
Lennunduses on selline süsteem toimiv ja mingil määral arusaadav kõigile reisijatele, kuid endiselt tundub kummaline sarnase valemi kasutamine paar nädalat tagasi toimunud Eesti-Brasiilia jalgpallimängul.
Fännid pettusid, sest kellele ei teeks meelehärmi, kui kartuses kohast ilma jääda soetati pääse esimeste seas hingehinnaga ja nädal enne sõpruskohtumist ilmnes, et rabelemiseks polnudki põhjust- tänu viletsale piletimüügile alandati nende hinda tervelt poole võrra.
Ühelt poolt tuleb aru saada vutisõpradest, kes hinnast hoolimata alati koondisemängudel fännitribüünil istuvad. Nende lojaalsust oleks justkui petetud. Teisalt ei olnud ka jalgpalliliidul võimalik kümnetes riikides ülekantava telepildiga sõpruskohtumist näidata pooltühjade tribüünidega.
Eesti jalgpalli mõistes oli tegu enneolematu, kuid Ameerika Ühendriikides on seni pandumatult jalgpallipääsmete süsteemile otsustatud läheneda senisest märksa loomingulisemalt.
San Francisco Giants katsetab sellest hooajast tarkvara, mis võrdleb piletimüüki, ilmaennustusi, eelolevate kohtumiste mõjukust ja teisi tegureid, mis aitavad otsustada, kas meeskond peaks enne mängu piletihinda tõstma või langetama.
Näiteks kui Giants võidab mõne olulise kohtumise, kerkib automaatselt järgmise mängu pääsmete hind. Kui ilmaennustus lubab ürituse päevaks lausvihma, on see põhjus järeleandmisi teha.
Valdkonnaspetsialistid usuvad, et kui tarkvara probleemideta tööle saadakse ja see mujalegi levib, on läbi aeg, mil pääsmete maksumust korrigeeriti sektorite ja istekohtade paigast tulenevalt. Mänguruumi on, sest uuringud näitavad, et mustal turul on fänn nõus maksma hinnatud kohtumise eest mitu korda rohkem raha kui fikseeritud hind.
Giants’i eksperiment puudutab esialgu vaid 2000 istet staadionil olevast 41 000st ja tulemused õigustavad ennast. Toimunud 17 kodumängu ajal on paindlikult kujundatud hind aidanud tõsta piletite müüginumbrteid 20 protsenti võrreldes eelmise hooajaga. Igale mängule müüdi ligikaudu 500 piletit varasemast rohkem.
0 kommentaari:
Postita kommentaar